Herilast tunneb igaüks. Peaaegu kõik on kuulnud ta tüütut suminat ja nii mõnigi saanud kogeda  tulivalusat mürginõela. Herilane ongi üks tülikas, kohati lausa ohtlik ja igal juhul täielik nuhtlus.

Pesade asukohad:  Peamised elutsemispaigad on pööningud, katuse- ja räästaalused ning garaažid.

Elutsükkel:  Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesaja liikmeliseks.

Tõrjete sagedus:  Vastavalt vajadusele.

Tekitatav kahju:  Tavalise herilase hammustus on vähem ohtlik kui mesilase oma. Kui mesilane hukkub pärast nõelamist siis herilased nõelavad korduvalt ja nendega ei juhtu midagi. Isegi kõige kergemini herilase mürki taluval inimesel tekib nõelamise kohal põletikukolle: mõneks tunniks ja isegi ööpäevaks haava ümber tõuseb temperatuur, tekib paistetus. Isegi väikseim reaktsioon võib olla surmavalt ohtlik!

Tõrjeks vajalikud tingimused: Herilase tõrjet saab teha ainult täiesti pimedas.

Vead, mida tehakse:  Herilasepesa ärritamine kinnises ruumis on ohtlik tegevus.

Vahendid, mida kasutame ja kui kiiresti need mõjuvad:  Kui pesa on nähtaval, siis purustatakse see ja võimaluse korral eemaldatakse suletud kilekotis objektilt, tehakse märgtõrje antud ruumis ning tõrje tulemus on kiire.

Kui aga pesa asub ligipääsmatus paigas (eriti vapsikute puhul), siis on võimalik teha märgkäsitlus hoone räästaalustes ning tõrje tulemuse saavutamine võtab paar päeva aega.