Majavamm koosneb alguses värvitutest ja üliväikestest niidikestest, mida inimsilm ei suuda märgata. Seejärel hakkab majaseen otstest arenema ning alles ühinedes on majavamm ka nähtav. Seenekeha välimus meenutab valget vatti, millele tekib aja jooksul kile või koorikutaoline kate. Seejärel moodustuvad viljakehad, mis eritavad pruuni pulbritaolist eosetolmu. Tuul ja putukad on üldjuhul eoste levitajad kuid eosetolm võib hoone konstruktsioonidesse sattuda ka uue puiduga.

Puit, mis on seene jaoks liiga niiske, on väga soodne pinnas majavammi edasiseks levikuks. Märjast puidust eraldub vesi ja niidistiku abil on seen võimeline transportima vett ka kuivadesse konstruktsioonidesse. Transportimise käigus tekib vesi tilkadena puidu pinnale, millest on saanud majavamm ka nimetuse „nuttev seen”. Niiskusallikas võib olla niidistiku otstest isegi 2-6 meetri kaugusel, mis muudab seene leviala ikka väga ulatuslikuks. Soodsate kasvutingimuste korral võib majavamm vallutada terve hoone, alates keldrist kuni pööninguni.